Kuidas väikelastega ohtudest rääkida ja traagilisi veeõnnetusi ära hoida

26. juuni 2017, 14:08

1–3-aastaste laste arenguülesanne on oma keha ja teda ümbritseva maailma tundmaõppimine. Tohutu uudishimu, vajadus kõike ise järele katsuda, maitsta, loopida, ronida jne paneb neid sageli olukordadesse, kus õnnetused on kerged juhtuma.

Õnnetused juhtuvad alati ootamatult

Üks väga suurtest ohtudest väikelapsele on veekogud ning seda mitte ainult suvel, vaid nõrga jää tõttu ka kevadel ja sügisel. Kurb on fakt, et pigem upuvad väikelapsed koduõuel või selle lähistel olevas veekogus. Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on oht lapse kadumiseks suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma kui koduhoovis. Kodune õueala tundub sageli turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui teiste toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veenduda, et laps on vaateväljas. Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda. Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti – uppumiseks pole tarvis enamat, kui veesilma läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. Uppumine on enamasti vaikne sündmus, ilma karjumise ja appihüüdmiseta, sest hingamisteedesse sattunud vee või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.

Väikelapsed ei ole vastutuseks küpsed

1–3-aastased lapsed saavad üha enam aru sõnadest ja nende tähendusest, areneb kujutlusvõime. Samuti hakkavad nad märkama hooldaja nõudmisi ja reageerima nendele kas eitavalt või nõusolevalt ning katsetama oma mina mõjusust – mida ma juba suudan teha ja kui palju otsustada? Kindlasti on iga lapsevanem kogenud olukorda, kus ikka ja jälle tuleb põhjendada, miks mõni asi on keelatud. Ka üksi vee äärde minemise keelust ei pääse ükski laps. Vanem peab teadma, et väikelapsel ei ole veel oskust teha üldistusi (reegel on üldistus) ja ka nende mälu on piiratud. Ehkki laps saab sõnadest aru, ei suuda ta neid kuigi kaua meeles hoida ja unustab pea koheselt lapsevanema poolt öeldu! Seda seetõttu, et nooremate kui nelja-aastaste laste ajus ei ole impulsside ja keeldude tsoonid veel kuigivõrd seotud.

Seega ei saa eeldada, et kui väikelapsele on midagi selgitatud või keelatud, siis laps seda ka mäletab ning seatud piire ja piiranguid järgib. Väikelapse ohutuse peab tagama lapsevanem, see ei ole koht, kus vaatamata sagedasele selgitustööle ja lapse lubadusele veest eemale hoida teda usaldada! Piiridest selge arusaam kujuneb lastel välja umbes 4–5-aastaselt.

Ujumise abivahendid loovad petliku turvatunde

Täispuhutavate kätiste ja ujumisrõngaga suplev laps peab olema vanemate hoolsa järelevalve all. Need võivad lapse rannast eemale kanda või juba varasema vigastuse tõttu järk-järgult tühjaks minna. Ujumisrõnga puhul on lisaohuks lapse tagurpidi keeramine nii, et laps jääb vee alla lõksu – tagasi õigesse asendisse laps ennast keerata ei jõua.

Väikelapsel on ettekujutus iseendast kui kõikvõimsast – see paneb neid ikka jälle piire ületama, keelde eirama ja uusi katsetusi ette võtma. Seega vajavad lapsed täiskasvanute abi turvalise keskkonna loomisel ning täiskasvanud vastutavad ja täiendavad väikeste laste puudulikku enesekontrolli.

Soovitusi väikelastega ohtudest rääkimiseks:
•Väikelapsele piire seades kasutage “Ei!” asemel “Stopp!”. Öeldes “Stopp!” on teie miimika ilmekas – sirutate liikumise peatamiseks käe ette, silmad avanevad ja teie hääletoon on konkreetne (käskiv), kuid mitte süüdistav, nagu “Ei!” öeldes. Lisaks on hea teada, et väikelapse aju ei saa eitusest aru. Lapsevanema keeld kõlab talle kui korraldus, näiteks: “Ära mine mere äärde!” kostab lapsele kui “Mine mere äärde!”
•Rääkige lühidalt. Vältige pikki ja keerulisi selgitusi, liigset detailidesse laskumist. Näiteks peale seda, kui olete vanemana lapsele piirid seadnud, öeldes mere poolel liduvale lapsele: “Stopp!”, siis peale ohuolukorra likvideerimist saate lapsega rääkida. Piisab, kui väikelapsele öelda: “Vee äärde läheme alati koos, nii on turvaline!”
•Rääkige lihtsas, lapsele arusaadavas keeles. Mida noorem laps, seda vähem infot on ta aju arengust lähtuvalt võimeline töötlema ja meeles hoidma. Pole mõtet paariaastasele lapsele pidada pikka loengut veeohutusest.
•Kasutage positiivset keelt. See tähendab, et ütlete lastele, mida teha, mitte mida ei tohi teha. Seda seetõttu, et kui keelata ohtlikku käitumist, siis koondab just see lapse tähelepanu mittesoovitavale käitumisele (ja see muutub käitumise eesmärgiks) ning keeldudest astutakse paratamatult varem või hiljem üle… Seega on tõhusam öelda lapsele, milline on lubatav/oodatud käitumine. Näiteks selle asemel, et öelda: “Basseini ääres ei tohi joosta!”, öelge hoopis: “Basseini ääres kõnnitakse rahulikult!” Paremaks arusaamiseks võib lisada ka: nagu kilpkonn/kass, või keegi teine olend, kelle kaudu saaks iseloomustada rahulikku liikumist; miks mitte ka nagu kõnniks vahukommidel vms.
•Põhisõnumid ühe sõna kaudu! Kui laps on lubatavast käitumisest (reeglist) teadlik, ei ole tarvidust seda talle pikalt ja pidevalt korrutada, vaid aeg-ajalt lühidalt meelde tuletada. Seda seetõttu, et väikelapse tähelepanuvõime ja aju pole veel täielikult välja arenenud ning nad ei suuda ette kujutada, mida kõike te selgitused tähendavad. Piisab ühest sõnast, et korraldus meenuks. Kasutades eelmise soovituse näidet kohasest käitumisest basseini ääres, saab tõhus lapsevanem öelda reegli meenutamiseks näiteks “kilpkonn”.

Dagi Dorbek, Päästeamet
Õnne Aas-Udam, psühholoogiline nõustaja, koolitaja ja loovterapeut

Mida alkoholi liigtarvitava kliendiga kohtudes kindlasti meeles pidada

19. juuni 2017, 16:27

• Alkoholitarvitamise häiret saab ravida vaid siis, kui inimene ise seda soovib. Sundravi ja kellegi teise tahtel ravile pöördumine ei anna tulemusi, sest enesemotivatsioon on ravi edu alus.

• Alkoholisõltuvus on ajuhaigus, mille puhul inimene võib mõista, et tal on probleem, kuid füüsiline sõltuvus on tema üle võimust võtnud ning ainult tahtejõuga pole võimalik sõltuvust ravida.

• Raviteenusele saab pöörduda siis, kui inimene ei ole purjus. Purjus inimest ei saa teenusele võtta, kuna inimene peab raviga nõustumiseks tegema teadliku otsuse.

• Ravi on pikk protsess (6 kuud-12 kuud) ning toimub valdavalt ambulatoorselt ̶ inimest ei panda kogu raviperioodiks haiglasse. Raviga paralleelselt toimub ka kliendi ühiskonda rehabiliteerimine. Ta võib vajada töökohta, võlanõustamist või tuleb korrastada suhteid lähedastega. Seetõttu on väga oluline, et kohaliku tasandi spetsialistid teeksid raviteenuse osutajaga võimalikult tihedat koostööd. Tihti kuulub ravimeeskonda ka sotsiaaltöötaja, kes on parim lüli tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel. Seega julgustame Teid telefoni või e-posti teel raviteenuse osutajaga ühendust võtma ning välja selgitama, kes on see inimene, kellega koostöös kliendi ravi toetada.

Loe ka:
www.terviseinfo.ee/kte
www.alkoinfo.ee

Programmi Kainem ja tervem Eesti naiskond
+372 659 3807
kte@tai.ee
Tervise Arengu Instituut
Hiiu 42, 11619 Tallinn

Turvaseksi kampaania tuletab noortele meelde: kasuta kondoomi!

Täna algab turvaseksi teemaline kampaania, mis on suunatud eeskätt noortele ja tuletab meelde, et kondoom on ainus vahend, mis kaitseb seksuaalsel teel levivate haiguste, sealhulgas HIVi eest.
Ehkki uuringud näitavad, et kondoomi kasutatakse aina enam, on siiski jätkuvalt kõrge nende suhete osakaal, kus kondoomi ei kasutata.

„Kondoom ei ole oluline vaid juhusuhetes, vaid ka püsisuhtes olevatele paaridele. Kondoomi kasutamisest ei tohiks loobuda enne, kui ei ole koos end HIVi ja teiste seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes testinud,“ paneb noortele südamele Tervise Arengu Instituudi tervise edendamise osakonna juhataja Tiia Pertel. „HIV on viirus, mis võib kulgeda ilma sümptomiteta – inimene ei pruugi olla nakatumisest teadlik ja ka tema partner ei oska nakatumist kahtlustada. Mõnel inimesel tekivad alguses vaid tavalise viirushaiguse sümptomid.“

Pertel rõhutab, et lisaks HIV-ile kaitseb kondoom ka muude seksuaalsel teel levivate haiguste eest. Näiteks ainuüksi klamüüdiat diagnoositi vaid maikuu jooksul 109 korral. „Kui inimesel on mitmeid partnereid, tuleks end testida iga kuue kuu tagant ja pärast iga uut partnerit. Soovitatav on kasutada „topeltkaitset“ ehk kondoomi ja ka pille, see annab kindlustunde nii soovimatu raseduse kui ka seksuaalsel teel levivate haiguste vältimiseks,“ lisab Pertel.

Tänavu on Eestis diagnoositud juba 123 uut HIV-i juhtu. Aastate jooksul on Eestis HIV-i kokku diagnoositud enam kui 9600 korral, kuid on põhjust arvata, et diagnoositud juhtude arv ei näita tegelikku HIV-levimust. Hinnanguliselt on Eestis kuni 2000 HIV-iga inimest, kes ei ole sellest ise teadlikud.

Selle aasta algusest on HIV testi võimalik lisaks noorte nõustamiskeskustele teha piiramatu arv kordi ja tasuta perearsti juures. Võimalus on HIV-kiirtesti teha ka kodus, mis annab 99,7% täpse tulemuse 15 minutiga. Positiivse vastuse korral tuleb pöörduda oma perearsti poole või AIDSi anonüümsesse nõustamiskabinetti.

Veebilehelt www.hiv.ee leiab kasulikku infot, kuidas kondoomi kasutamise teemadel partneriga suhelda. Uuringuid kinnitavad, et paarid, kes räägivad turvaseksist, kasutavad tõenäolisemalt ka kondoomi. Suuremat rahuldust pakkuvale suhtele ning turvalisemale seksuaalkäitumisele aitab kaasa, kui inimesed suudavad omavahel avatult seksist rääkida.

Tervise Arengu Instituudi kampaania kestab kogu suve: kinodes ja internetis levivad videoklipid, kaasa aitab välimeedia ning internet. Kampaania materjalid on kättesaadavad nii eesti kui ka vene keeles.

– 14-15-aastaselt on vahekorras olnud 15% noortest, 16-18-aastastest pooled (46%) ja 19-24-aastastest 84%.
– 19-24-aastastest kasutas küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul juhuvahekorras alati kondoomi 47%
– Kaitsevahenditeta (kondoomita) ehk kaitsmata seksuaalvahekord nakatunud inimesega on üks peamisi HIVi levimise viise maailmas, seda nii htero- kui ka homoseksuaalsetes kontaktides.
– Eesti on Euroopa Liidu riikide seas jätkuvalt esikohal HIV-levimuse ja uute HIV-juhtude osakaalu poolest elanikkonnas.
– Terviseameti andmetel diagnoositi 2016. aastal 229 uut HIVi juhtu, neist 49% juhtudest oli HIVi levikuteedeks seksuaalvahekord, 12% juhtudest narkootiliste ainete süstimine, 4% homoseksuaalne levik, 35% teadmata

Loe ka uuringut „HIVi temaatikaga seotud teadmised, hoiakud ja käitumine Eesti noorte hulgas“ (2015): https://intra.tai.ee//images/prints/documents/14658881068_HIVi_temaatikaga_
seotud_teadmised_hoiakud_ja_k2itumine_Eesti_noorte_hulgas_2015.pdf

Lisainfo: Gea Otsa, Tervise Arengu Instituudi avalike suhete juht, tel 6593810, e-mail gea.otsa@tai.ee

Ajakiri „Sotsiaaltöö“ kirjutab, kuidas saada ja jääda sotsiaaltöötajaks

5. juuni 2017, 14:59

Mai lõpus ilmunud „Sotsiaaltöö“ numbris (2/2017) astuvad oma lugudega üles seitse noort haritud sotsiaaltöötajat ja kaks sotsiaalpedagoogi, kes kirjutavad oma õpingutest ja erialasest arengust. Loodame, et nende kogemused ärgitavad abiturientides huvi õppida sotsiaaltööd ning innustavad ka juba „valmis” sotsiaaltöötajaid argipäevarutiinist väljuma ja magistriõppesse astuma. Lisaks saab lugeda artikleid mitmel päevakajalisel teemal, näiteks eesistumisega seotud tegevustest sotsiaalvaldkonnas ja piiriülesest lastekaitsetööst.

Artiklite tutvustus
• Kasu sotsiaaltöö õpingutest. Suurte muutuste keerises peab sotsiaaltöötajal olema selgroogu seista selle eest, et ükski abivajaja ei jääks vajaliku abita. Siin on toeks erialane haridus, kinnitab persooniloos pikaaegne Pärnu maavalitsuse sotsiaal- ja haridusosakonna juhataja Epp Klooster.
• Kolm aastat rakenduskõrgkooli diplomi- või ülikooli bakalaureuseõpet ja kaks aastat magistriõpet on noore inimese elus pikk aeg, need aastad on osa teekonnast iseendani. Lugejatega jagavad oma loo vilistlased Elin Kütt (Lääne-Viru Rakenduskõrgkool ja Tartu Ülikool), Kaia Veltmann ja Karis Reilent (Tartu Ülikool), Mariliis Raidma ja Marten Aluste (TÜ Pärnu kolledž), Gerly Kättmann ja Sandra Sutting (Tallinna Ülikool) ning Svetlana Põdder ja Kersti Türk (TLÜ Rakvere kolledž).
• Tänavu juulist detsembrini on Eesti esimest korda Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik. Sotsiaalministeeriumi nõunik Käthlin Sander annab ülevaate olulisematest teemadest ja plaanidest sotsiaalvaldkonnas.
• Õiguskantsleri nõunikud Kristi Ploom ja Angelika Sarapuu selgitavad, milliste asjaoludega arvestada abivajaja käest sotsiaalteenuste eest tasu võtmisel.
• Magistrant Johanna Hollo uuris koos oma juhendaja Häli Tarumiga omastehooldajate kogemusi, kes kannavad mitmekordset hoolduskoormust (nn võileivapõlvkond).
• Sotsiaalkindlustusameti nõunik Ly Rüüs kirjeldab piiriülese lastekaitse regulatsioone ja juhtumite menetlemist.
• Kutseline lepitaja Tarvo Tendal soovitab lastekaitsetöötajatel kasutada vanematevaheliste konfliktide lahendamisel lahutuse puhul perelepitust.
• Sotsiaalministeeriumi analüütik Age Viira tutvustab uuringut, millega hinnati kohalike omavalitsuste võimekust lastekaitse korraldamisel.
• Tervise Arengu Instituudi ekspert Jane Olop kirjutab sotsiaaltöötaja võimalustest aidata kaasa alkoholist tingitud kahjude vähendamisele, kasutades programmi „Kainem ja Tervem Eesti” teenuseid. TÜ kliinikumi sotsiaaltöötaja Meida Griin lisab selle kohta elulisi näiteid.
• Kuidas on kulgenud AS Hoolekandeteenuste suurte erihooldekodude ümberkorraldamine, annavad teada ASi töötajad Tuuli Ainsaar ja Kersti Ojasuu.
• Numbrist leiab ka hoolekandeteenuste arendamisele suunatud projektide tutvustusi eri maakonnast, aga ka artikli kavast katsetada teenuse disaini metoodikat erihoolekandes.
• Sotsiaaltöö suundumustest Tšehhi Vabariigis saab lugeda Mazariki ülikooli prof Libor Musili artiklist.
„Sotsiaaltöö“ on 1997. aastast ilmuv sotsiaalvaldkonna teadus-professionaalne ajakiri, mille eesmärk on aidata kaasa spetsialistide kvalifikatsiooni tõstmisele ja silmaringi laiendamisele. Ajakiri ilmub neli korda aastas, selle väljaandmist toetab sotsiaalministeerium. Lisaks paberväljaandele ilmub 11 korda aastas „Sotsiaaltöö“ tasuta elektrooniline uudiskiri.
Lisainfo: Regina Lind, ajakirja vastutav toimetaja, 659 3931, ajakiri@tai.ee.